Teate seda tunnet? Aga kui kaardipakk jälle segamini paisatakse.. ?

Kõik on ette valmistatud.

Riidenärud välja valitud, sest korralike, uute ülikondadega läksid tol ajal vene kroonut teenima ainult mingisugused kuskilt kaugelt idapoolt pärit hingestatult slaavi verd täispumbatud tüübid.

Toidukomps valmilt õlale visatud, natuke rahakopikat taskusse poetatud, põuetaskus ootavad oma kasutusjärge sinna hoolikalt peidetud dokumendid.
Kuna passi pidi komissariaadis nii ehk naa sõjaväepileti vastu loovutama, siis minul oli see toiming läbi viidud juba varem. Paari päeva eest, mil esimese kutse peale kohale tormanuna ja nukrusega hinges koju tagasi pöörduma sunniti.

Nii et põuetaskusse said seekord pistetud МинОбороны* kirjadega sõjaväepilet ja autojuhiload. Viimaste kaante sisse olin ettenägelikult kleepinud-peitnud kaks kahekümne viie rublalist rahatähte. Üks oli mõeldud enese, teine venna tarbeks. Aga sellega läks nagu läks – seega olin nüüd ise tervelt viiekümne rutsi õnnelik omanik.

Komissariaadis kontrolliti näod üle, saatma tulnud emad-isad-vennad-õed-pruudid rahustati maha, bussi aknast viimane lehva-lehva mahajääjaile ja aidaa – Lasnamäe ootas. Obezjannikusse sisenedes шмон** ja seejärel leia enesele vaba koht kuskil kunstnahaga kaetud naril.
Eks seal leidus igasugust põnevat rahvast...

- "No tere!"

- "Kurat, Märt, sa ka siin?! Näe, meil Jassiga läks vähe sitasti. Ta nüüd nähtavasti Brjanskis juba."

Esimene tuttav on leitud ja tuju läheb tiba paremaks.

Vahetevahel kamandatakse kõik sellest suurest pikkade ühtsete narirividega varustatud sealauta meenutavast toast välja rivistusele. Iga mõne tunni tagant toimub säärane nimede kontroll, keegi astub hõike peale rivist välja ja suundub omaette gruppi. Meid Märdiga pole veel puututud, kuni viimaks natuke enne õhtut kostuvad meiegi nimed...

- "Vaat on raisad! Jälle antakse sulg sappa!"

Saan dežurkast uue kuupäevaga kutse ja taas kojusõit. Märdil täpselt sama teema...

Türakari!

_________________________
*kaitseministeerium lüh.

**läbiotsimine