Liigume! Tsuhh-tsuhh...

'88. aasta 14. detsembri varahommik.

Kell vaevalt neli saanud, kui juba kogu meie obezjannikus eraldi paigutatud grupp aetakse õue rivisse. On külm, selge hommik, tähed taevas säramas, meie nende all kössitamas, pöetud pead õlge vahele peidetud. Taas tüütu nägude kontroll. Keegi Mel on kadunud ja kontrollsüsteem läheb rikki, jookseb kinni...

Pikk lõõtsaga buss saabub hoovile, paanika. Mel'i pole ja aega ka enam suurt pole - see transport ju ei oota.

Leitakse viimaks siiski puuduolev pusletükike korrapäratust tohuvabohust ülesse ja säetakse kadunud hingeke vastutahtsi omale kohale teiste samasuguste hingede kõrvale pikka rivvi ning sõit saab alata. Esmalt lennujaama, kus bussi tagumine osa inimestest tühjaks tehakse. Kõlakate järgi suunduvad "õnneseened" Kostroma oblastisse ja meie, ülejäänud, jätkame teekonda neljakümne ühe pealise inimmassina Balti jaama.

Kell 6:32 väljub rong Minskisse. Sinine, kõrgete reguleeritavate seljatugedega varustatud pehmete istmetega vagun, küljel lennuka sisuga silt - "Чайка".

Salongi kõlaritest hakkab kostuma mingi minu jaoks tundmatu muusika. Žanri ja kõla poolest Modern Talking, aga vene keelne. 

- "Ласковой май", kuulen kommentaare teistelt, asjatundlikemalt.

"Ahh olgu, kui paremat pole, eks peab harjuma..." ja mugavas toolis istudes ning kodunt kaasavõetud viimast võileiba ning kotletti nosides tunnetan järsku, et seda momenti tuleb hinnata. See vagun siin, see muusika ja kehaga tuntav istmelt ülekanduv rataste ühtlane toksimine, mis relsside liitepunktidest tingitud – see kõik on nüüd viimane puhas side, mis mind kodumaa ja koduga seob.

И снова седая ночь

И только ей доверяю я

Знает седая ночь не все мои тайны

Но даже и ты помочь

Не можешь, и темнота твоя

Мне одному совсем, совсем ни к чему

"Võib-olla ei näe me teineteist kõik need kaks aastat?"

"Kes teab, mis ees ootamas, kes teab, mis ootamas siis, mil viimaks rajad mind siia tagasi toovad? Kes teab..."

Peale lõunat teatati, et oleme kohal. Jelgavas võeti kamp rongilt maha ja topiti veoautodele, presendiga kaetud kastidesse. Suletud katete tõttu teekonda mällu jäädvustada ei õnnestunud. Hiljem kuulsime, et olime toimetatud kolmandasse Dobelesse, omamoodi jaotuspunkti.

Millegi pärast korraldati seal kohe kõigile saabunud vennikestele taas arstlik komisjon. Juba kolmas kord viimase kahe kuu jooksul minu jaoks. Segane süsteem ja kord...

Minu ees istub hambaarsti toolile keegi kutsealune Türk.
See nimi teeb kõigile palju nalja, eriti venekeelsele seltskonnale, kes meid pidevalt üle loendab...

Õe, kihvavärdi abi, silmadesse valguvad pisarad.
Kaunis õde on ja veel kaunimad on tema silmad, kui neid väikseid järvekesi näen... 

Aga pisarate põhjus?

- Tulevasel reavõitlejal Türgil puuduvad nimelt enamus hambaid! Kummaline ja õõvastav. Aga fakt!

- "Зачем!? Но зачем таких отправляют служить в армию*?!", hüüatab õde nuttes.

Tüüp siis püüab selgitada vigases keeles, et tegelikult kuulusid kõik hambad väljavahetamisele, aga kuna kroonu kutse oli juba taskus ja vahepealne amputeerimise protsess peatus lihtlabase igemepõletiku tõttu, siis lihtsalt ei jõutud selle kaotatud hammaste arvuni, mis teenistusest vabastaks.
 Paar tükki oli vaid puudu jäänud...

_______________________________
*Milleks!? No milleks saadetakse selliseid teenima armeesse?!