Duhhid

Viimane nädal utšebkas algas vähikäiguga. Esmaspäeva hommikul jäin väheke kauemaks kasarmusse pidama ja kamandati koos teiste kursantidega jälle juba läbikäidud radu tallama. Riiulitest haarasime õlale gaasimaskid ja relvaruumist juba tuttava AK ning padavai metsa alla taktikaharjutusi tegema. Vaheldumisi jooksmist, kõndimist, mahaviskumist ja roomamist. Seda kõike koos maskidega ja ilma. Ikka вспышка с лева, вспышка с права koos maski pähetõmbamisega kuni nõrkemiseni. Ime veel, et nende lontidega laulda ei kästud. Õhtupoole saime paradkad kätte ja õmblesin kohe ka pagunid-värgid külge. Tehti pilti kah. Liikluse kordamine edeneb jõudsalt. Lahendasime aparaatide taga teste, aga tuleb välja, et aparaadid on lollid. Valesti programmeeritud. Pakazuha värk järjekordselt – õppetööks neid kasutada ei kõlba ja nii jätkame juba vanal tuntud meetodil, pliiats ja paber, plussid ja miinused. Sõita oleme ka juba rohkem saanud. Peale polügooniteede selgekssaamist toodi meid maanteele ja asulat

Saabusin just metsast. Meil on jälle mingid pomod külas. Istusime ja magasime lõkke ääres, polku minna ei tohtinud, sest seal peab olema täielik vaakum. Sõdurite koht on päeval õppustel. Kell on alles kolmveerand üks ja lõunani üle kahe tunni aega. Söömas käime välisööklas, pastojanka kasarmute juures aia taga, sest meie polgu söökla on täielikult kindralite ja muude ässade poolt hõivatud. Neil on käimas lahinglaskmised. Meie vzvood ongi lahinguväljal. Vaatavad, kuis kindralitel see tegevus edeneb ja edastavad märklaudade koordinaate. Kaheksas patarei higistab haubitsate taga. Hiilisin kasarmusse ja see on tühi, pesin ja ajasin habeme ära. Istun koos ühe meile komandeeritud sõjakooli kursandiga leninskajas, kuulame plaadilt biitleid ja kirjutame mõlemad. Päevnik seisab postil, kaks puhkavad ja korrapidajaseeru põõnab kuskil kubrikus. Kõik on tööl või polükal ja minul on pohhui. Kuradi hea tunne! Õhtuni peaks vaba aeg olema. Lõunal ei käinudki. Istusin selle asemel teemajas