Duhhid

Viimane nädal utšebkas algas vähikäiguga. Esmaspäeva hommikul jäin väheke kauemaks kasarmusse pidama ja kamandati koos teiste kursantidega jälle juba läbikäidud radu tallama. Riiulitest haarasime õlale gaasimaskid ja relvaruumist juba tuttava AK ning padavai metsa alla taktikaharjutusi tegema. Vaheldumisi jooksmist, kõndimist, mahaviskumist ja roomamist. Seda kõike koos maskidega ja ilma. Ikka вспышка с лева, вспышка с права koos maski pähetõmbamisega kuni nõrkemiseni. Ime veel, et nende lontidega laulda ei kästud. Õhtupoole saime paradkad kätte ja õmblesin kohe ka pagunid-värgid külge. Tehti pilti kah. Liikluse kordamine edeneb jõudsalt. Lahendasime aparaatide taga teste, aga tuleb välja, et aparaadid on lollid. Valesti programmeeritud. Pakazuha värk järjekordselt – õppetööks neid kasutada ei kõlba ja nii jätkame juba vanal tuntud meetodil, pliiats ja paber, plussid ja miinused. Sõita oleme ka juba rohkem saanud. Peale polügooniteede selgekssaamist toodi meid maanteele ja asulat

Saabusin just metsast. Meil on jälle mingid pomod külas. Istusime ja magasime lõkke ääres, polku minna ei tohtinud, sest seal peab olema täielik vaakum. Sõdurite koht on päeval õppustel. Kell on alles kolmveerand üks ja lõunani üle kahe tunni aega. Söömas käime välisööklas, pastojanka kasarmute juures aia taga, sest meie polgu söökla on täielikult kindralite ja muude ässade poolt hõivatud. Neil on käimas lahinglaskmised. Meie vzvood ongi lahinguväljal. Vaatavad, kuis kindralitel see tegevus edeneb ja edastavad märklaudade koordinaate. Kaheksas patarei higistab haubitsate taga. Hiilisin kasarmusse ja see on tühi, pesin ja ajasin habeme ära. Istun koos ühe meile komandeeritud sõjakooli kursandiga leninskajas, kuulame plaadilt biitleid ja kirjutame mõlemad. Päevnik seisab postil, kaks puhkavad ja korrapidajaseeru põõnab kuskil kubrikus. Kõik on tööl või polükal ja minul on pohhui. Kuradi hea tunne! Õhtuni peaks vaba aeg olema. Lõunal ei käinudki. Istusin selle asemel teemajas

Maailma asjadega ongi vist sedamoodi, et enne kui Aeg su palveid kuulda võtab, laseb ta sul korralikult põhjas ära käia. Nii korralikult, et tunned, kuis lained pea kohal kokku laksavad ning lämbuma hakkad. Ja seejärel, justkui möödaminnes ja omaette pahameelest - "Hea küll, ela veel...", pomisedes asetab ta sulle uue hoolaua jalge alla ja sinu valik on nüüd sellelt end tagasi valgusesse tõugata või loobuda ja alla anda. Olen siin neetud utšebka põrgukorides ekselnud täpselt kaks kuud ja lõpuks ometi tundub, et õnn ei olegi selga pööranud. Suurest meeste hulgast, mis moodustub kolmest divisjonist ehk üheksast patareist, andes kokku laias laastus 500-600 kursanti, valiti välja kümme meest. Ja mina, pisike könn, olen nüüd üks neist kümnest, kellele omistatud uus ametipositsioon – noor autojuht. Hüvasti, vintrauad! Hüvasti kaardid ja kaared-kraadid, bussoolid ja muu optiline kola, sest härrast on sirgumas autojuht! Jah! Tagasi on seesama mees, kes kahe kuu eest siia betoon

Päevad tunduvad tänu asjalikumale tegevusele nüüd lühemad ja mõnes neis leiab midagi lausa huvitavatki.  Hommikul äratus, võimlemine, pesemine, nägude-vormide-taskusisude ülevaatus, söök ja seejärel bušlatid selga ning peale kilomeetrist kiirmarssi väeosa territooriumi taha võtab kuskil eimiskit asuvat liivavälja meid МТЛБ * peale ning sõidame polügoonile. Omamoodi põnev on see mõnekümne minutiline viibimine tolle rauast elaja kõhus. Mootor teeb väga valju müra. Kohe, kui uksed meie järel lukustatud ja see koletis liikvele päästetakse, vajuvad silmad kinni. Eks see siis mootori häälest tingitud kumisev madalsageduslik heli on, mis seesolijaid maagiliselt uinutab. Aga väga lõdvalt end ses raudkirstus tunda ei tohi. Tee koosneb sügavatest laugjatest aukudest ning neis põrgates on nii mõnigi mees oma peaga terasest lage tunda saanud. Juba mitmendat päeva veedame kogu valge aja polügoonil. Polgus lõunal ei käi, toit tuuakse kas auto või MTLB-ga kohapeale. Oleme teinud lõkke m

Laatsaretis võtab mind vastu nooruke leitnant. Uks suletakse ja seeru jääb koridori peale ootama. Kuulab sell mu kurtmise ära, et kael ja turi valutavad ja on lisaks nii kanged, et pead enam keerata ei kannata ning annab mulle siis kraadiklaasi. 39,7 kraadi! Kisun kuidagi jakikaeluse lahti, et leitjohha saaks kaelal olevat vistrikku paremini näha ja siis kõlab tema suust asjalikult - " отравление крови " – veremürgitus. Siniroosad triibud pidavat kahele poole õlgadesse juba teed rajama. Küsib veel, et kas lähen ise kasarmusse oma asjadele järele või saab need keegi mulle siia tuua, sest kaugele ta mind sellise diagnoosiga kõndida ei luba ja edaspidine saatus selgub homme hommikul. Ööseks pean kindlasti jääma laatsaretti. Kraban kasarmust pesemisajad ja kirjaploki, teatan sõpradele, et olen nüüd mõned päevad surnud ja kui neil on midagi pakilist teatada, siis leiavad mind san.tšastist või kalmistult. Leitnandihakatisest velsker paneb kummikindad kätte, haarab skalpelli j

Vormid ja muu väline klants üle vaadatud, algas tõsisem õppeperiood. Istume taas juba tuntud tegevuse juures. Ajame pähe sõduri kohustusi, järjekordset rivilaulu ja muud säärast kosmeetilist jura. Väljas kulgeme endiselt rivis ja nüüd juba ka lauluga. Peksame kõigest jõust jalgu vastu maad, kisame täiest kõrist ideoloogilisest patriotismist nõretavaid salme või siis teeme ka kiiremaid jooksusamme. Kõik vastavalt sellele, kuidas juhendaval seerul parajasti tuju on. Над полями необъятными, Над речными перекатами, Над разрывами гранатными, Песня ласточкой летит... Hommik algab poole seitsmest ja nii nüüd jääbki. Kohe välja territooriumi rookima või kui lund pole, siis jooksma ning pärast kindla ringi läbimist platsile võimlema. Neil hulludel siin on lausa oma võimlemisharjutused välja mõeldud. Igasugused naljakad liigutused, mida seeru rivi ees ette näitab ja siis peame kõik seda ühes rütmis kaasa tegema. Terve polguga. Ka see programm tuleb nüüd kiiresti selgeks õppida. Pl

Istume lenkomnatas ja kõik täidavad märkmikke.  Paksud ruudulised kaustikud lõigati rauasaega pooleks. Neist tegime endile rinnatasku täiteks nüüd kohustuslikud raamatukesed, kuhu kõik vajalik kirja pannakse. Hetkel käibki otseste ülemuste ülestähendamine. Minul sai see toiming kiiresti tehtud ja nüüd on aega natuke olustikku kirjeldada. "Eluke veereb ikka nagu ta veereb. Nuseleme elu eest, et kõik oleks korras ja puhas. Homme on 31.detsember, aga mitte mingisugust aastavahetuse tunnet küll pole. Eile käisid Märdil ema ja pruut külas. Tõid igavese seljatäie süüa ja kommi. No mis viga Uulust siia sõita, ei kulu kahte tundigi. Ei tea kas vererõhk jupsib või on tegemist mingi põletikuga, igatahes ninast jookseb juba kolmandat päeva aeg-ajalt verd. Kurk on valus, köhin nagu hobune ja jalad ka haiged, paistetusele on lisandunud villid." Kirjutamise katkestas väljakutse - " Курсант Вильяк, на выход !"* Ajasin end laua tagant püsti ja kui toast väljunud olin

Nüüd on nii, et Jõululaupäevast alates oleme hopstigi uues kasarmus. Эстонская мафия, millise nimetuse üle lausa uhkust tundsime, peksti laiali. Häädest sõpradest, kellega rohkem läbi käisin jäid Märt, Veljo ja Margus. Üldse kokku seitse eestlast. Kohe kui uude elukohta sisse astusime, langes pilk räpasele põrandale. - "Ohhoi, mis lahmakas kogus laudu on nädalalõpu-küürimist ees ootamas!" Kui viiendas leevendas vaeva kuigivõrd linoleum, mida päevnikud igaöiselt lapiga limpsisid, siis nüüd üheksandas patareis see puudub. Samuti ei ole magala enam suure avatud planeeringuga, vaid jaotatud vaheseinte abil eraldi tubadeks, kubrikuteks, millede ruutmeetrid veel omakorda maškat igatsemas. Väliterritoorium, mis lumevabana tuleb hoida, piirdub õnneks vaid teemaja esisega. Käisimegi juba hommikul viie ajal sellega tutvust tegemas. Sulavesi oli öö jooksul ära külmunud ja lume rookimise asemel saime jääd peksta. Kuhjasime kamakad telkmantlile ja vedasime koorma eemale m

Kell on kolmveerand kümme hommikul, 22 dets.'88. Päike hakkab vaikselt tõusma, taevas punetab. Istume õppekorpuses ja ootame seerut. Ülehomme on jõulud.... Pühadekaarte pole vist mõtet välja enam saata. Õigeks ajaks nagunii kohale ei jõua ja tegelik põhjus on pigem selles, et mul neid lihtsalt pole. Endiselt ei lubata kedagi omapäi kuskile ringi kondama, kõige vähem poodi, et midagi sobilikku osta. Ma ei tea sedagi, kas seal üleüldse postkaarte müüakse. Palusin küll rühma seerut, et ta tooks kui on, aga ei leidnud temagi seda momenti. Kahju muidugi. Ladus eile õhtul rahakopikad mulle peole tagasi. Oli ostnud teemajast endale paki magusaid saiakuivikuid ja kostitas nendega mindki. Magusanälg on tõesti meeletu. Ta on tore kutt. Krasnodarist pärit. Oleme omavahel üsna palju juba suhelnud, väikestviisi sõbrunenud ja pärimiste peale palju infot saanud selle kohta, mis siin tegelikult toimub. Oli täna korrapidaja rollis, aga võeti hommikul narjaadist maha. Jäi öist ringkäiku so

Ise ei saabunud, käisime laos järel.  Kuni meeter-kaheksakümnestele vendadele olidki ainult õiged suurused saadaval.  Ma tõsiselt imestan, kuidas praporil* on inimeste peale silma. Nagu rätsepa ateljees. Juba siis, kui he-beesid** kätte anti, suutis vana ilma igasuguste mõõtmisteta lihtsalt minu peale vaadates ulatada riiulist just täpselt sellises gabariidis vormi, mis nagu valatult selga sobis. Ainult jalanumbri pidin ise ütlema. Nüüd sineliga täpselt sama teema. Numbrid jooksevad paari kaupa – 44, 46, 48, 50 jne... Lisaks sisaldab iga suurus ka kasvu numbrit ühest neljani. 48-3 või 50-2 näiteks. Jah, on küll mõningaid erandeid, kus lühemad jupi-jukud näevad ülemäära lötakates kalifeedes välja nagu klounid ja mütsid on pähe surutud nii, et kõrvalestad kahele poole lehvimas, kuid meie, eestlaste seas selline alaväärne väljanägemine üldjoontes puudub. Vaid üks kutt on nii lühike, et olles ometi saanud vaat' et kõige väiksema numbriga hebšiku, on see tal ikkagi nagu kott

Hommik algas kolinaga. Juba õhtusel rivistusel ja peale kontrollnimekirja kausta kinnilajatamist tegid seerud meile selgeks, kuidas hommikuti ärkama peab.  Suuliselt?  - Ohh ei!  Emade-vanaemade unejutu ettelugemise aeg jäi eelmisse ellu ja selleks seltsimees seersant oma suud juba ei kuluta. Kuus-seitse korda õpetati, kuidas käib пиздатое откидывание одеялa* ja mida tähendab neljakümne viie sekundiga enese niimoodi kroonuriietesse-saabastesse toppimine, et kogu ses tohuvabohus ise ja su lähimad voodinaabrid ka ellu jääksid. Ühesõnaga – paras nuss ja vilepill sedamoodi, et kui lõpuks rahvas rahule jäeti ja laetuled kustu vajutati, lesisid kõik teki all hingeldades nagu oleksid jooksumaratonilt saabunud. Hetkel istume lenkomnatas** ja kirjutame hoolega. Kes kodustele, kes nokib niisama nina. Peale hommikusööki harjutati jälle, kuidas käib подъём-отбой на 45секунд*** . Seda siis koos jalanartsude kontrollimisega, et nende kõige rohkem aeganõudvate nikerdiste labajala üm

"Вы попали служить в Краснознамённый Прибалтийский Военный округ. Находитесь в Рижском Учебным Центре, в посёлке Адажи-два на территорий воинской части 01398, Адажском Учебным Артиллерийском Полку!"* - niisugune oli seersandi esimene asjalik lause, mis meile, kasarmusse ülesse rivistatuile tähtsalt ette loeti. Veel tehti teatavaks, et oleme sattunud teise divisjoni viiendasse patareisse. Seda juhuks, kui keegi peaks suure väeosa territooriumil nüüd kohe-kohe kaduma minema, et siis omas abituses suudaks vähemalt need koordinaadid kellelegi abistajale arusaadavaks formuleerida.  Ega see teadmine me meeleolu paremaks ei muutnud ja mis asi üleüldse on see divisjon - sellest oli kõigil saabunutel tol hetkel kindlasti täiesti savi. Mitu tundi istusime seejärel taburettidel. Mitte muhvigi teha polnud. Kes üritas vastsete tuttavatega sõbruneda, kes aga seersandilt lunida loa õueminekuks, et oma suitsunälga kustutada. Need, kes ilma seeru teadmata juba plärutama hiilinud olid,