Juuli - august 1988.

Selle asemel, et TPI-sse astumiseks vajalikke ettevalmistusi teha, leidus maailmas muidki põnevamaid asju.

Üheks nendest oli kindlasti vedelemine raadio seltsis kuskil Läänemere ranniku idakalda liival.
Ilmad olid äärmiselt palavad ja samasugune palav olukord valitses Moskvas, kus käisid kaootilised vaidlused Baltikumi edasise saatuse teemal.

Käimas oli fosforiidisõda. Aasta eest olid toimunud Hirvepargi miiting, öölaulupeod. Kevadel olin ise koos teiste tuhandete eestlastega laulmas Tartu Raekoja platsil esmaettekandes Mattiiseni "Ei ole üksi ükski maad". Rock Summeril kõlasid verivärskelt Alo sulest valminud isamaalised laulud - teate ju küll - In Spe ja Ivo Linna kiire koostööprojekt.

Nii siis läkski, et kui TPI- peahoonesse sisenenult infostendi ees silmi pingutades oma eksamite tulemusi nägin, sai selgeks, et ei õnnestu seda talve vist mitte kuidagi koolipinki nühkides mööda saata. Matemaatika hale "kolm" ei andnud vajalikku punktisummat välja ja nii ma siis kadunud olingi.

I was on my way to heaven, with a funky red 11
And a switchblade job on the side
Hear the music playin' and my heartbeat prayin'
To the airways out in the night

Aidaa, tulevane maaehituse spetsialist!

- "Tuleb end kuskile tööle vormistada", on nüüd ainus peas vasardav mõte. Vaja viisakalt tasustatud töökoht välja sebida ja edasi näitab juba elu ise, milliseid üllatusi tal minu jaoks plaanis on...".

Sedamoodi sai minust Viljandi KEK-i betoonitsehhis ringilippav noor ja väle mördiööbik.

Amet, mis otseselt konti ei murdnud ja kust rahaluugi kaudu palka välja võttes ei pidanud üle-keskmise teenistust eriti kellegi ees häbenema. Paar järgmist kuud möödusid siis betoonist igasuguseid naljakaid asju valmistades. Küll oli tarvis vahetuse lõpuks täis tulistada vundamendiplokkide ja kaevurakete vormid või jälle rahmeldada vibronuiaga taldmike-postikannude meisterdamise kallal. Nädalavahetused kulusid endiste klassivendadega pummeldades-tšillides ja nii see aeg veeres...

Elu deviisiks sai lihtne ja lööv – Kuniks Elu!

Oh, I could write a million stories
Tales of love and hate and pain
And my fears would truly frighten
Any ordinary man

Is there someone out there laughing! 
Walking in the pouring rain, 
Lord, I'm sure I know the answers
But it's too hard
To explain

Pähe tekkis juba tasapisi plaanike, et kui pidutsemistega end tagasi hoida- ja natuke kõhu kõrvalt ka koonerdada õnnestub, siis võiks uuel kevadel või -suvel nuputada tagumiku alla mingisuguse autoloksugi.

Aga plaaniks see jäigi, sest esimeste öökülmade saabudes potsatas postkasti ühel viinakuu päeval kutse - Военная повестка.

Now my head is burning, an' I feel it turning
In an igloo up on the moon
Saying: Lord, have mercy on a guy from Jersey
And it falls back into my room