Kui sa arvad, et oled kaardipakki haldav mängur, siis eksid rängalt ehk mis juhtus 8. detsembril '88.

- "Teid ei võeta armeesse!" - oli lühidalt majori vastus minu küsimusele.

- "Minge nüüd rahulikult koju, pidage sünnipäev ära ja tulge seejärel tagasi."

Selliste sõnade saatel ulatati teispoolt lauda uus kutse.

No mida kuradit!

- "Võib-olla selgitate?"

- "Aga mida siin selgitada... Te olete veel seitseteist ja me ei saa seadust rikkuda."

Minu pärimise peale, et milleks siis üldse kari niiöelda pasale aeti, tuli vastuseks, et "Te ei pea oma venna pärast kannatama."
- "Jah, Te saate homme kaheksateist ja me lubasime, et jääte kokku, aga näete, ei mängi kahjuks välja..."

- "Kas kuidagi, see tähendab - hiljem siis, ka ei saa mind talle järele saadetud? Et jäetaksegi lahku?"

- "Aga mida sa sealt stroibatist* otsid, mees? Load sul on?", läks Parman juba isiklikuks.

- "Noh, on. Kõik katid peale bussi."

- "Siis lähedki. Minskisse. Lennuväkke."

Tra! Ma ei saa mitte millestki aru! Mis Minsk?! Mis lennuvägi?! Aga Brjansk??? Me ju lubasime teineteisele, vennaga! Ja mis kuradima kannatamine see on, kui saan temaga need kaks järgnevat aastat, mis nii ehk naa meie kõigi jaoks rasked taluda on, koos läbi vedada?! Eriti minusugusel, kes füüsiliselt kaarega nõrgem, kui pea aasta vanem vennas. Aga siiani koos kasvanud, koos lollusi teinud, koos külapeal kiskunud, koos igasugusest pasast välja tulnud... Tema saanud minu mõistuse- ja mina tema jõu taha peitu pugeda, seljad kokku panna, kui tarvis. Meid peeti mõnikord lausa kaksikuteks, kuigi oleme lisaks vanusevahele ka välimuselt täiesti erinevad.

- "Pole midagi. Tuled kahe päeva pärast uuesti.", muutus major sõbralikuks. "Sa veel tänad mind!"

- "Nägemiseni siis!" - oli mu vastus, endal nutt kurgus...

Veel samal päeval istun sugulaste autosse ja tuiskame Tallinnasse. Lasnamäele, obezjannikusse**.

Tuju on äärmiselt sant ja tahan veelkord venda näha.
Vaatamata sellele, et olime kodus isekeskis juba juuksureid mänginud, on tal nüüd pea seal päris paljaks pöetud. Kuidagi võõras ja harjumatu on seda vaadata. Justkui kogu tema eelnenud identiteet ja uhkus on välja rebitud, murtud. See pilk, see hetk – need ongi viimased, mida omavahel jagame. Kaks aastat lahusolekut terendab ees...
Võõras keeles. Võõras kohas. Võõras külas. Võõras linnas. Võõras riigis. Võõra taeva all.

____________________

* ehituspataljon (üksus ehitusvägedes, kuhu tavaliselt suunati madalama harituse ja pahatihti kriminogeense kalduvusega noored kutsealused)

** kutsealuste jaotuspunkt Tallinnas, Lasnamäel, Punasel tänaval

Kellele dembel, kellele alles algav duhhipõli...